Sõidame! koos

Let's Drive! together

Üheliitrine Taskurakett Focus ST-Line

Esindusest Focus ST-line’i võtma minnes oli üks jälle üks maruhall sombune päev. Auto ise säras aga parklas juba kaugelt vastu. Fordi sügavsinine lihtsalt jääb silma. Taustaks peab mainima, et Fordid on minu perekonna “saatus”. Alates 1990ndatest pole meil teist marki majas olnud. Kunagistele rooteprobleemidele vaatamata on bensiinimootoriga isendid tehnika poolest täiesti igavesed. Seepärast ongi nii huvitav näha, millega Ford tänapäeval maha saab.

Võtit üle andes anti teada, et see isend on manuaal – alati teretulnud – ning märgiti hirmus kavala näoga, et ta teeb väga huvitavat häält. Saame näha, mõtlesin. Tõepoolest oligi hääl esimene asi, mida märkasin. Pilk passi – mootori suurus 999 kuupsentimeetrit, silindreid kolm. Annad gaasi – salongi kostab mõnus urrrrrrrrrr. Justkui suur koer häälitseks. Edasi läks sõit enamast väljalülitatud raadioga. Uskumatu, aga 1-liitrine bensiinimootor tõesti on kuulamist väärt.

Tavaliselt suhtun ma eelarvamusega igasugustesse R-line, S-line, OPC-line tüüpi autodesse. Sageli esinev sportlikult kuri välimus koos alla 100-kilovatise turbodiisliga on selline paras “sea seljas sadul” kooslus. Ka meie ST-line’i ülikond pole sugugi tagasihoidlik. Üllatavalt on nii mõnigi õhuvõtuava päriselt toimiv. Kerekomplekt teeb auto tõeliselt madalaks ning annab vorme ja kurve juurde, profiili poolest jätab Focus aga eriti elegantse mulje oma jõulise nina ning väga madala tagaotsaga. Lagi on toas halvaendeliselt must, sisu ning mugavat rooli kaunistavad kenad ST-le omased punased õmblused. Kuigi plastikut vähe ei ole, jätab see üldiselt täiesti tummise tunde. Keskkonsooli ülikena helesinine valgus aga tõesti jahmatas esimese hämaruse saabudes oma maitsekusega.

Mis aga veel olulisem, Focus on tunnetuse poolest sportlik. Nii kannabki ta oma ülikonna auga välja. Tänu sportvedrustusele võtab auto kurve sama nauditavalt kui mõni “päris” kuumpära. Pehmel esiistmel sõitja mugavust see sealjuures ei häiri. Ehk vaid taga 5-sentimeetrisel poroloonil istuja võiks kurta, samas lepitab neid ilmselt reisibussist suurem jalaruum. Kui sidur tahab pikemat harjumisaega kui need mõned päevad Focusega, siis käigukast jättis sportlikule autole kohaselt väga täpse ning mõnusa mulje. Fordi mootor, väike kuid tubli, hakkab päris usinalt tõmbama umbes 3500 pöörde juures. Sport-mode sisse lülitanud, ununes vahel päriselt ära, et istun 93-kilovatises sõiduautos. Sellega peab päriselt ettevaatlik olema – kui hakkate “hullu panema”, võib sel Focusel võhmast puudu jääda just viimasel hetkel, kui seda enim vaja on.

Tavasõidul tasub Sport-mode aga ilusti väljas hoida. Kui rahulikult liigeldes kõigub keskmine kütusekulu 5 kuni 6 liitri vahel 100-le kilomeetrile, siis sportlik sõit kisub seda isegi 7 suunas. Kahju on vaid manuaalse käsipiduri puudumisest ning sellest, et rajahoidjat kas ei saa välja lülitada või käib see salanupuga, mida mul ei õnnestunud leida. Põnev on aga vaadata, milliseid Fordile omaseid detaile siiani elus hoitakse. Näiteks ei ole rooli kese ümmargune plastikukapsel nagu kõigil teistel markidel praegusel ajal, vaid iseloomuliku kujuga. Ka elektrilise esiklaasisoenduse olemasolu ka odvamatel mudelitel on tuttav juba 1990ndatest.

Loodame, et pisike bensiinimootor teenib Focust sama hästi, kui kunagised Zetec-igiliikurid omaaegseid Forde. ST-line on kena, sportlik sõiduauto – kordan, sõiduauto – ning väärib seda.

Fotod: Karl Idasaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

3 − 1 =