Sõidame! koos

Let's Drive! together

Tuhamäed, karjäärid ning Ida-Virumaa: Mercedes-Benz GLS

Tegelikult ei ole vahet, millisest luksusmaasturist räägime. Kõige karmim situatsioon mida nad oma eluea jooksul näevad, on ilmselt mõni Läänemaa liivaranda viiv kruusatee ning see on täiesti okei ja aktsepteeritav. Sametpehmelt läbi linnatänavate kulgedes piisab julgustavast teadmisest, et sinu nelikveoline überdžiip suudab schrecklich -mõõtu mudaväljadest läbi söösta.

Kas te Mercedes-Benz GLS’ist olete kuulnud? Tegu on Stuttgarti maasturipere lipulaevaga, mille eesmärgiks on kanda “maasturite S-klassi lippu”. Mõned tunnid enne proovisõiduperioodi algust vaatasin ma Mat Watsoni videot mudelist künkaid kündmas ning mõtlesin – oota, ma võin ju ka sama teha!

Ausalt ka, me käisime Islandil!

GLS on tänavapilti pannes hiidmõõtmetes auto – pikkust on noobeldžiibil suisa 5,2 meetrit ning õhkvedrustusega üles tõustes võid ilmselt oma pisemale CLA mudelile varjualuse tekitada. See on ka perede jaoks ideaalne valik, sest kolm istmerida suudavad mahutada 5 inimest + 2 soovitavalt pisemas suuruses inimolendit.

Ma võtsin pere asemel kaasa aga sõbrad ning põrutasin läbi laupäevahommikuse udu Ida-Virumaale. Lisaks tavalisele avastusretkele oli mul plaanis GLS’i off-road režiimi paaris ägedamas kohas rakendada ning üllataval kombel seda sai tehtud rohkem kui planeeritud.

Kusagil üheksa paiku saabusime Kiviõlisse. Kaevanduslinna mattis tihe udu ning tuhamägede tipud mattusid valgetesse pilvedesse. Vaid mõned üksikud kallurid vurasid edasi-tagasi, taustaks uinuv arhitektuuripärand Nõukogude Liidust kombineeritult eestiliku hõnguga.

Tere hommikust, Ida-Võlumaa!

Järsku turgatas mulle pähe üsna idiootne mõte – kas GLS suudaks mõne Tuhamäe tippu ronida? Loomulikult viis ülesmäkke üks äratrööbatud trass, ent vahepeal hakkas sadama vihma ning kallurite porivaaludes ülesküntud teed tõotasid väljakutset.

Tuhamäe tipust pidi avanema selline vaade

Aga Mercedesele meeldivad väljakutsed, mistõttu tõstsime auto paar sentimeetrit kõrgemaks ning sööstsime rida-kuue möirge taustal tuhatippude poole. M+S rehvid väga antud pinnases haarata ei tahtnud, ent sellegi poolest lõikas GLS südikalt “rööbastest” läbi nagu kuum nuga sulavõist. Tulemuseks olid vaated, mis meenutasid pigem Islandi vulkaanitippu kui Kiviõli.

Aidu Karjääri võib võrrelda teise planeediga

Tegime oma klõpsud ära ning naasesime pehmete nahkistmete embusesse tagasi. Isu me muidugi sellest mäkketõusust täis ei saanud ning sättisime suuna perekond Sõnajalgade kolooniasse – Aidu Karjääri. Vahepealsed põldudevahelised teed meenutasid kangesti Ohio maisipõlde, mispärast palusime MBUX süsteemil mängima panna San Andrease K-ROSE raadio parimad kantrihitid ning nautisime olustikku.

Hey Mercedes! peale väljailmuv Briti ülemteenrinna muutub iga proovitud mudeliga asjalikumaks, ent nõuab käskluste täitmisel tugevat inglise aktsenti. Seega kui tahtsin helistada oma sõbrale Reimole, pidin ütlema: “Call Röimou!”

Heads-up display pakatab informatsioonist

Navigatsioonisüsteem on Mercedestel üks parimaid ning jõudsime Aidusse üsna kiiresti ja hõlpsalt. Mis meid aga tervitas, meenutas sellisel aastaajal pigem mõnda pilti ulmeseriaalist. Endine põlevkivikaevandus koos settebasseinidega andis välja koloriidi, mis meie tuumatalves üsna sürreaalne tundus.

Mersule olid olud jälle nagu loodud – muda ja pori leidus kümne Eesti sügise täitmiseks ning kiviklibused järskud tõusud-langused andsid aeglustile ja laskumisabidele tõsise ülesande. Off-road režiimi andmetel oli kõige karmim ülestõusmisnurk ligi 30 kraadi, tõestuseks mõni pilt Mersust sealt pärast alla tulemas.

Ma olin tõsiselt üllatunud. Aga seesama kuldne härrasmehelik GLS määris oma ülikonna pehmelt öeldes ükskõikselt ära ning küsis ainult juurde. Oleks autol olnud huvitav Active Body Control elektrovedrustus, saanuks ma ilmselt Tallinnasse tagasi mööda põldu ka sõita.

Kõige parem on sõita hoopis tagaistmel

Räägime natuke tehnilist ja luksuslikku juttu ka. Meie GLS’i kapoti all urises kolmeliitrine rida-kuus diiselmootor ning varustustase oli kõvasti üle keskmise, liginedes täispaketile. Paljudes aspektides on GLS täpselt selline luksusauto nagu sa temast eeldaksid – loomulikult on ta vaikne, pehme, ülimugav ning varustatud James Bondi filmist pärit tehnikaga.

Kõige parem on selle autoga sõita tagaistmel, kus sul on rohkem jalaruumi kui üksinda Laulukaare all istudes ning istumisasend meenutab massaažisalongi ooteruumi. Sisuliselt oled sa täielikus isolatsioonikambris, eessõitjate kõne sulle sinna väga ei ulatu, tagumine kliimaseade lubab värviribaga hubase oleku luua ning käetoe sees leidub kaasatellitav tahvelarvuti ja juhtmevaba laadija. Sinna juba kord istud, siis sealt välja tulla sa ei taha.

Tagaistmed on mõne hetkega automaatselt alla-ja ülesklapitavad.

Mitte et sohvril kehvem oleks, ka sõidukogemus on märkimisväärne. Teadagi on reaskuuene mootor kõige paremini tasakaalustatud ning vibratsioonivabam ehitus üldse, mis tähendas, et isegi kolmeliitrine diisel käitus meeletult sujuvalt ja kõlas tagatipuks veel nagu bensiinimootor, ka väljast. Põhjatut gaasipedaali vajutades läheb jalg (vist) läbi tulemüüri ning kolmsada hobust kappavad sajani mõõduka seitsme sekundiga.

Dirt don’t slow you down!

Kütusepaagi suurust võib võrrelda mõne väiksema külatankla mahutiga, täispaagiga on võimalik rahulikult läbida 1300-1400 kilomeetrit. Sõitmise juures jäi mul huvitaval kombel meelde just rool, mis oli vastupidiselt enamikele luksusautodele raskemapoolne. Ratastest kätte jõudev info oli palju loomulikum ning dünaamilisel režiimil ringi tulistades aitas autot paljuski paremini kontrollida.

Selliste autode puhul….

Mul on luksusautosid keeruline arvustada. Kui sul on istumise all GLS-sugune maastur, siis pead sa vigu tõesti tikutulega otsima. Ja kui sa need leiad, siis on need nii subjektiivsed või pseudod, et märkimist ei vääri. Kui sa oled lugemisega siia jõudnud ning ootasid tõsist tarbijasuunitlusega ülevaadet, siis vabandan tõesti, et seda siit välja ei võlunud. Reisikirja stiilis seikluslugu tundus siinkohal asisem.

Samas kahtlen, et inimesed kes seda autot ostma tuleksid minu väikest kirjatükki nüüd loevad. Sellist mastaapi sõidukit otsides tulevad mängu mõned brošüürinumbrid, näiteks pakiruumi maht või brändieelistused. Lähim konkurent on Euroopa turul näiteks X7.

Mind tegi lihtsalt õnnelikuks fakt, et GLS suudab peaaegu igas olukorras ülimalt võimekalt käituda. Isegi Rannapungerja kurvilistel teedel voolas ta käänakutest läbi nagu mees muiste. Kahetonnist kaalu polnud isegi kaugelt tunda.

Kokkuvõte: Vähesed (luksus)maasturid suudavad ronida üles mudastest mägedes, seigelda kiviklibus ning sõita veel pärast täismajaga mõisa ette vastuvõtule nii, et juhil on naeratus näol. Tubli töö, Mercedes!

Spetsifikatsioon:

Mootor: 3,0 R6 diiselmootor (210kw/600nm)

Käigukast: 9-käiguline automaat

Tühimass: 2640 kg

0-100: 7,0 sekundit

Meie keskmine kütusekulu perioodi lõpuks: 8,7 l / 100km

Hind alates: 91 836 EUR

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

17 + 13 =