Sõidame! koos

Let's Drive! together

Rääkimine hõbe, Touareg kuld

Täna öösel põgeneme linnast kaugele, täna me ei hängi klubides! Mr. Happymani aegumatud hitid kõlavad uue Volkswagen Touaregi Dynaudio helisüsteemis tõepoolest väga hästi. Ning nagu laulusõnad dikteerivad, siis saab Touaregiga tõesti linnast kaugele põgeneda, suisa tuhande kilomeetri kaugusele.

Valgus kõnnib Touaregi salongis

Esimeste pressiteadete ja piltide saabudes ei meeldinud mulle kolmas Touareg kohe üldse. Esituled tundusid uppuvat üüratu kroomvõre alla ning tagant meenutas masin liialt esimese põlve Audi Q7t. Ent tegu on järjekordse autoga, mis näeb oma silmaga vaadates kordades ilmekam välja kui esimesel ettejuhtuval guugeldatud pildil. Nagu VAG-grupi tootele kombeks, jagab Touareg sama platvormi mis Audi Q7 ning Porsche Cayenne.

Kuigi väliselt jätab kullakarva tõld üsna diskreetse mulje, siis salongis on Wolfsburgi disainerid tabanud naelapea pihta. Mulle reeglina ei meeldi digitaalse armatuuri kontsept. Kui ma istun autosse, eelistan ma vajutada nuppe ning vaadata analoognäidikuid. Ekraanid on üldjuhul liialt häirivad, eriti kui need on paigutatud keskkonsooli tippu ja säravad nagu neoontuledes linn.

Olgugi, et enamik funktsioone on viidud puutetundlikule tasemele, on Touaregiga lugu asjalikum. Telekamõõtmetes ekraan on konsooli sisse ehitatud ning õrnalt juhile suunatud. Infosüsteemi kasutajaliides on lihtne, kiire ja loogiline ning liikumisandur käivitab ekraani juba sõrmega “telekale” lähenedes. Näidkudisplei kohta saab samu sõnu jagada.

Helenahkse elutoa hubasust võimendab kena miljöövalgustus, mille riba & täppe illumineerivas valikus on pea kõikvõimalikud värvid. Kuigi ekraanikuma ja valgust tundub palju olema, siis sõites valgusšõu silma ei väsita. Istmetele pakub Volkswagen kümneid erinevaid, Darth Vaderi häältega massaaživõimalusi, seda koos jahutuse ja soendusega. Proovimasin oli varustatud ka kõiksugu vidinatega, nagu näiteks infrapunakaameraga. Erilised kiidusõnad tulevad minupoolt üliloogilisele navigatsioonisüsteemile, millega leiab mugavalt üles kõik – nii restoranid kui ka mudased off-road kõlbulikud metsateed.

Metsas maasturi nime vääriline, asfaldil pisut kohmakas

Et auto juhitavusest nii asfaldil kui metsas rohkem sotti saada, sõitsime rahulikult mööda põhjarannikut ida suunas. Pärispea poolsaare kandis kiikasime muuhulgas ka paar korda põllule ja metsavahele. Ligi saja-tuhande eurone maastur peaks ikkagi olema maastikuvõimeline, eks? Touaregiga mudamülkaid otseselt kartma ei pea. Õhkvedrustusega on võimalik auto tõsta kuni 300mm kõrgusele ning difrit saab vajadusel lukustada. Kevadmudastest roobastest ning vajuvatest mätastest sõidab sakslane oma 21” ratastel läbi üsna uhkelt.

Tavatingimustes on Touareg mõnus – auto on vaikne ning vedrustus pehme. Rool on luksusmaasturi kohta pisut liiga raske, kuid samas pakub see paremat sõidutunnetust kui keskmine näpuvurrikerge rooliratas. Mootoriks oli klassikalise 8-käigulise automaadiga diisel-V6, täpsemalt 286 hobujõuga. Midagi üllatavat mootori puhul ei olnud, tegu on ju selles segmendis üsna levinud kombinatsiooniga. Vee-kuuel on piisavalt löögijõudu, et väikese peanõksuga sind möödasõidul aidata, suutes jääda üsna säästlikuks. 90-liitrise täispaagi juures on sõiduulatus üle tuhande kilomeetri ning nädalavahetuse ja umbes 600 km peale tuli keskmine kulu 7.8 l/100 km.

Poris saab maastur hästi hakkama ent asfaldil lugu nii lilleline pole. Kuigi Volkswagen on paigaldanud autosse elektromehhanilised stabilisaatorid, annab maasturi füüsika liialt tunda. Teadagi on Pärispea poolsaare kant täidetud ilmselt kõige ägedamate looklevate teedega Põhja-Eestis, kuid Touaregiga oli seal laveerimine pigem ebamugav. Enamjaolt olen ma kaldu sportlikuma sõiduviisi suunas, kuid tookord otsustasin asja võtta üsna rahulikult ning allapoole maanteekiirust mööda mereäärseid vistasi kruiisida.

Kogemus oli pisut kohmakas, pööramine on olenemata sättest liialt pinges ning pidurite teravus jätab samuti natuke soovida. Õhkvedrustusega madalale laskumine parandab pisut olukorda kuid mitte piisavalt. Kindlasti mitte, ma ei otsi Touaregi juurest sportlikust või meisterklassi juhitavust, aga ma ei saa üle ega ümber pidevast kohmakuse tundest. Samas hinnaklassis proovisin ma aastake tagasi Range Rover Velari, mis suutis antud olukorras hoopis paremini hakkama saada.

Aga vinguda ei tasu, sest Touaregiga sa siiski tunned, et autoroolis oled sina. Hoolimata sajast erinevast vidinast, luksuslisast ja juhiabist tahad sa ikkagi käed roolile panna ja ise sõita. Ja Touareg on väga rahustav – linnavahel juhtud sa pidevalt lõõgastavalt kruiisima 47 km/h tunnikiirusega. Rohkem polegi vaja – sellega ei teki vaimset ega füüsilist vajadust! Kui me räägime pikamaareisidest ja maapiirkondade vahel sõitmisest, siis Touareg on selles ülim relv.

Võtaksin Touaregi üle Audi

Baashind uuel Touaregil on 49 500 €. Täislastiga võib see number aga kuuekohaliseks muutuda, prooviauto hind kulmineerus umbes 99 000 euroga. Krõbeda hinnasildi eest saad sa loomulikult kaasa kõiksugu tehnikat – infrapunakaamerad, õhkvedrustuse, miljöövalgustuse ning näiteks juhitavust parandava nelikroolimise. Mootorivalikus on ka 170kw diiselmootor ning nüüd ka 4-liitrine V8. Kahju, et enam legendaarset V10 ei pakuta!

Konkurentidel on baashinnad kõrgemad- Q7 algab 62 000 eurost ning võimsama mootoriga Cayenne 75 000 eurost. Kuigi Cayenne pole ma sellest kolmikust proovinud, võtaksin ma Touaregi üle uue Q7. Salong on mõnusam ning üldine olemus maalähedasem.

Touareg oli üks väheseid autosid selle sajandi esimeses maasturibuumis mis mulle tegelikult meeldis. Sõideti ju sellega Dakarit, Pikes Peaki, Bajat ning V10 diiselmootori mainimine paneb heakskiitvalt noogutama ka põlise bensiinimehe nagu mina. Teine põlvkond oli kuidagi näotu, kuid tundub et Touareg on oma nišši tagasi püüdmas. Eks näis, mida uus V8 selle rahvaauto aiste vahel teha suudab!

Lõpetuseks üks kodumaistes värvides moment!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

8 + eighteen =