Sõidame! koos

Let's Drive! together

Spartalik kasvatus Prantsuse spordiperekonnas: Renault Megane RS Trophy

Tavaline Megane RS tutvustas mulle end eelmise aasta Novembris. Üldmulje prantslaste uuest staar-kuumpärast kulmineerus positiivsena ning pidasin seda tõsiseltmõeldavaks alternatiiviks minu lemmikule Cupra ST-le. Kui aga tavaline RS sinus tundeid ei sütita, siis teeb seda hardcore-versioon RS Trophy.

Sama nimi, täiesti teine auto!

Uus RS Trophy hõlmab endas võimsamat, 296hj mootorit, Cup-šassiid, piiratud libisemisega difrit, suuremaid Brembo pidureid ning 17 kilogrammist kaalulangetuskuuri. Visuaalselt sai Renault alla maitsekad 19” topeltoonis JEREZ veljed Bridgestone Potenza S001 rehvidel ning sisse uued korvid koos rohke Alcantaraga. Melomaanide kõrvu paitab veelgi valjem ja praksuvam-paukuv väljalaskesüsteem. Loomulikult on auto ka jäigem. Pakutakse nii manuaal-kui EDC automaatkasti, viimasega lisandub 20 nm rohkem väänet.

Mootori osas ei ole mitte ainult turborõhku tõstetud. Tegelikult on appi võetud suisa Renault F1 tiim, kellega koostöös disainiti silindripea ümber vastupidavamaks ning korraldati turbosüsteem paremini hingavaks. Tulemuseks on hoopis teine iseloom, kuid sellest pisut hiljem.

Retsept on võidusõidulik, aga kas sellega poodi piima järgi kannatab sõita?

Napilt. Vedrustus on äärmiselt jäik ning Tallinna kuumaastik on argisõitudel üle noatera talutav. Olen veel noor mees küll, kuid pikapeale hakkas see isegi mind häirima. Võrdluseks FK8 Type-R, mis on samuti korralikult jäik, ent ei väsita konarlikel teedel ära. Rool on raske ning ülitäpne, ühe käega linnas roolida väga vahva pole. Lisaks sellele sunnib auto sind pidevalt manuaalselt käike vahetama, sest EDC tavarežiimis on kuidagi uimasevõitu.

Aga aitab vingumisest, sõidame temaga nii nagu ette nähtud

Huvitav kas prantslased ise ka mõistavad kui kiire auto nad kokku on suutnud panna? Ma viisin auto paaril korral kurvide vahele ning tagasi metsateede aapekseid võtma ma minna ei julge. See on selleks tarbeks lihtsalt liiga kiire! Märkusena mainin, et minu käte vahelt on sarnase “testi” saanud kõik muud kuumpärad ning muudki kiiremad aparaadid, ent seda ütlen ma esimest korda.

Twin-scroll turbo käivitub tuhande pöörde paiku ning sellele järgneb väga lineaarne ja ülelaadurlik jõuülekanne. Suurim võimsus saavutatakse 6000 p/min ent tagumikutunde sõnul eksisteerib see pidevalt. Gaasiteravus on tundlikum ning paigaltvõtuga sööstab Megane sajani 5.4 sekundiga. EDC vahetab DSG-liku “kraaksuga” ning väga kiirelt. Esimesed neli käiku on väga lühikeste ning ralliautolike ülekannetega ning viiendaga saabuv kiirus paneb hetkeks mõtlema: Kas ikka tasub nii kiiresti sõita? Ja siis sa võtad hoo mootoriga pidurdades maha, lastes summutil iga allavahetusega praksuda nii-et-kogu-küla-vaatab silmad punnis. Summutiooper niivõrd vali, et linnas on kõikide möödakäijate pilgud garanteeritud. Tanklakettide kassasi saad sa samuti tihti täita, kütuseseier on isegi maanteel 90ga tiksudes vabalangemises.

Väga jäik veermik tähendab aga, et kerevajumist ei eksisteeri ning pidamine ja juhitavus on täiesti omast klassist. Hiline Nürburgringi rekordiomanik Type-R on väga super juhitavusega, ent RS Trophy roolis mõistsin miks Renault selle rekordi eelmisel kuul tagasi võttis. Pidamine tundub olevat üsna lõputu ning 4control jätab aeglastes kurvides tagaveolise mulje. Järsud pidurid haaravad koheselt. RS Trophy pole naljaauto ning seda ei tohiks anda inimesele kes pole eales kurvides või ringrajal sõitmas käinud. See lihtsalt ei andesta ning võtab ennast väga tõsiselt.

Meiega oli kaasas ka üks teine vahva Renault – eelmise põlvkonna Clio III RS. Uuema ja võimsama sugulasega võrreldes leiab tegelikult päris palju sarnaseid jooni. Võtame kasvõi massiivse diffuusori mis mõlemale kinnitatud on. Salongis on ajastu erinevust küll visuaalselt näha, ent ergonoomiline tunne on sarnaselt kodune. Kaheliitrine 145 kw vabalthingav mootor lendab 8000 p/min välja ning on hea juhi kätes potentsiaalne oht ka tänapäevastele kiiretele luukpäradele. Juhitavus ei ole muidugi niivõrd spartalik kui Trophy puhul. Clio jätab pigem kerge ja mängleva mulje, see on auto laupäevaõhtuseks kiireks lõbusõiduks, mitte rajarekordite püüdmiseks.

Peale Trophy kirja esistangel, pidurisadulate ning velgede erilisi väliseid muutusi pole. Uued korvistmed sees on üsna laiad, “kitsarinnalisemad” inimesed saavad külgtugede vahel korralikult liikuda. Alcantarat on siin-seal pisut rohkem, ent sellega asi piirdub.

Mida siis RS Trophy’st arvata? See on nahaalselt kiire auto, tänaval isegi enda jaoks liiga kiire. Kõige parem on teda ilmselt nautida rajal, sest seal säravad tema ahhetamapanevad sõiduomadused kõige eredamalt. Igapäevaselt aga, kõnniksin temast ringiga mööda. Kui Renaultsport on südames, soeta tavaline RS igapäevaseks sõiduks ning Trophy (-R) rajasõiduks. Kohati on mõlemad autod nagu öö ja päev.

Nagu Clarckson ütleks: “Brilliant, but I still would not own one”

Fotod: Karl Kirs ja Karl Idasaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

5 × five =