Sõidame! koos

Let's Drive! together

Reisikiri: Ristlemas Lõuna-Soome kaljude vahel – koos Navara Arcticuga

Hommikutund kesknädalases Tallinnas on hallivõitu nagu ikka. Sõidame! lahingpaar tuiskab Lasnamäe Fakto poole. Meid on ees ootamas üks päris robustset tõugu Nissan Navara Arctic Truck ja kaunis päev kevadises Lõuna-Soomes. Esinduse parklas leiame eest… Selle jõhkrate mudarehvide ning Monsteri kleepsudega elaja? Tõsiselt? Ei, meie käsutusse tuleb siiski teine, täiesti maanteekõlbulikkuse säilitanud masin. No see juba läheb. Väike briifing, pool tundi piina lauluväljaku mäe ummikus ja olemegi laeval.

Puhvetis hommikukohvi nautides saame põhjalikumalt mõelda, mida sellest Navarast räägiti. AT32 on eriversioon Arctic Truck, mis veereb 32-tollistel maastikurehvidel. Pakutakse veel 35” ja 38”. Neist viimane kipub üldmuljelt juba päris karakatitsa poole kalduma ning ei tunne end ilmselt siinpool polaarjoont koduselt. Meie Nissanil on ka diferentsiaalilukud ja loomulikult mõned tollid tõstet. Tõepoolest, siit autost võib kõigele ülalt alla vaadata. Navaralt leiame muidugi ka koopalaiendid ja snorkli. Viimane näeb välja kurjakuulutav nagu vanapagana sarv ning annab aimu, et see loom kavatseb kõigest läbi minna. Kõik need lisad võib tavalise Navara värske omanik endale ükshaaval tellida. Seejärel rändab auto Soome, kus muudatused teoks tehakse. Tehasest veereb välja juba Arctic Truck.

Kuid juba olemegi Helsingis. Navara veereb põhjanaabrite liiklusesse justkui vaikselt voolavasse, rahulikku jõkke. Double-cabina, täispika kastiga ning korralikult tõstetuna äratab Navara massiivsusega aukartust. Istumisasend mõjub üllatavalt sõiduautolikult, kuid see Eestist Helsingi liikluspöörisesse eksinud, PVAga liimitud M-märgiga, rabaroostes E39 on meist kaugel allpool ja kõrgemale jäävad vaid Poola rekkamehed. Navi näitab meile aga lühima tee linnast välja ning õige varsti leiame end maanteelt. Arvestades, et all on naelrehvid, suudetakse sõidumüra päris hästi kammitseda. Kahetonnine auto ei ole oma 141 kilovatiga äkiline, kuid samas ka eriti ei pinguta Soome kiirteel hoo hoidmiseks. Käigukast jätab küll märkamatute vahetustega kohati variaatori mulje, kuid tegelikult on seitsmekäiguline automaat.

Meil tekib aga soov anda Navarale võimalus end tõestada – maantee pole ju ometi tema prioriteet. Päev on päikseliseks pööranud ning kõikjal ümberringi kõrguvad põhjanaabrite kadestusväärsed graniitkaljud. Mõistetav, et sel kivisel maastikul naljalt selliseid mülkaid ei leia, kus AT32 võimete piirideni proovile panna. Kuid siinsetele väikestele teedele jõudes rabab nende mitmekülgsus.

Võrdlemisi kitsas asfalttee läheb järsult vasakule, paremale, üles ja alla. Nii peatumata kuni mereni, peaaegu nagu põhjamaine versioon Jaapani mägiteest. Kõrge kastikas ei ole kindlasti sellele mõeldud, kuid aeglaselt me ei kavatse sõita ning Navara võtab väljakutse sirge seljaga vastu. Gaasi vajutades tõmbavad 2.3-liitrises mootoris peituvad 450 njuutonmeetrit masinat tublisti edasi ning lahti lastes võib kuulda ka biturbo mõnusat vilet. Nelikveoga tundub rool juhile ehk veidi uimane ja kõrvalistuja kaldub väliskurvis liiga kaugele kraavi kohale, kuid vaid tagasillaveole lülitamine aitab seda leevendada.

Võtab omajagu ristlemist, et leida pealinna lähedases tihedalt asustatud kandis looduskaunis koht, kuhu Navaraga ronima minna. Viimaks satume aga raiesmiku peale. Harvesterirööpad, metsateed – ideaalne. Aeglustiga nelikvedu sisse ning Arctic Truck veereb vaevata läbi muda ja üle suurte kändude. Olgem ausad, auto esiotsast kuni kolm meetrit eespool toimuv on juhi eest täiesti varjatud. Kapott on lihtsalt nii kõrge ja robustne. Siin tuleb aga appi 360-kraadine kaameravaade. Ka metsarajale suundudes ja puude vahel keerutades on see asendamatuks abiliseks. Masin saab siin hästi hakkama, kuid ilmselt tunneks modifitseeritud Navara end kõige kodusemalt ikkagi Põhja-Karjala lumeväljadel kihutades. Auto pöörderaadiuseks pakuks küll umbes 100 meetrit.

Viimaks saame autot tema loomulikus keskkonnas põhjalikumalt vaadata. Männitüved säravad päikese käes kuldselt, niisamuti ka kastikas. Navara tumedat liivakivi meenutav toon ning kroomdetailid – millega ei ole muide sugugi kokku hoitud – annavad okasmetsa rohelisega kena kontrasti. Tuleb vägisi tunne, et kolmanda generatsiooni Navara ongi vist hetkel kõige kenam isend Nissani mudelireas. Värske, jõuline, samas tagasihoidlik ning ilma ühegi “üledisainimise” tunnuseta. See välimus ei ole ilmselt ka viieteist aasta pärast vananenud.

Kuid päike on läände vajunud ning meie peame tagasi Helsingi poole liikuma. Navaraga tuleb õhtupoolikuks jõuda Nissan Nordic’usse. Muidugi käib see suure kaarega – valime võimalikult põneva trassi. Kütuse pärast muretsema ei pea, sest kogu tiirutamise peale on paagi sõiduulatus vaid paarkümmend kilomeetrit vähenenud. Nissani esinduses kohtume ka sealse kommunikatsioonijuhiga, kes on tõeline autoentusiast. Juttu jätkub kuni sadamani.


Tõesti huvitav oli näha, millist võimalust Nissan off-roadi-lembelistele klientidele Arctic Trucki näol pakub. Usun, et nii mõnegi teise margi esindustes visataks garantiiraamatuga seda, kes sellisest ümberehitusest rääkima läheb. Nissan on üldiselt aga millegagi päris kümnesse pannud – kuidas muidu seletada, et nii Mercedes-Benz kui Renault otsustasid Navarale oma märgi külge kleepida. Sõidame! lahingpaar loksub taas laevapuhvetis tagasi Eesti poole ning kogub mõtteid kõrgel Nissani roolis veedetud päeva ja Soome tagasituleku osas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

9 − two =