Sõidame! koos

Let's Drive! together

Proovisõit: Hyundai i30 N

Poolteist aastat tagasi anti mulle üle mõistuse jubeda tuisu sees kätte kuumpärade maailma uustulnuka – Hyundai i30 N Performance võtmed. Asfalt oli libe nagu lutsukala ning tagatipuks olid auto lamellid ka täiesti pastlad. Niisiis ei saanud ma Hyundai potentsiaali täiel rinnal nautida, olgugi et üldmulje prooviaja lõpuks oli pigem positiivne. Tegi ju korealane pauku ja oli niisama lõbus.

Mis mulle libedas möllates N’st meelde jäi? Juhitavus oli ülimalt täpne ning summutist väljuv heliteos oli vapustav nagu suveöö äikesetorm. Mootor oli vitaalsust täis ning käigukasti visked lühikesed. Negatiivse poole pealt oli kütusekulu antud segmendis kõige trööstitum ning salong igav ja tuim.

Ilm kuivaks ja rehvid kuumaks

Ja nüüd kerime aega eelmisesse nädalasse. Ma istun Audru ringraja stardifoori all, istumise all samuti üks sportlikus punases rüüs i30 N. Nüüd oli tegu küll natuke lahjema, vaid 184kw võimsusega variandiga. Kuid ärge laske end numbritel heidutada – see taskurakett suudab kurvidesse söösta suisa linnutiivul. Saanud Sten Pentuselt paar nippi, tegin ümber raja ning ka Pärnu paar kuuma ringi.

“Kaksnull” turbo pole oma elujõulisust kaotanud. Sekundid sajani on küll mõned sajandikud suuremad kui Performance pakiga sõidukil, kuid mootor käitub konkreetselt ja uljas-ülbelt – justkui oleks keskkooli lõpus load saanud ja esimesele öisele kiirendusvõistlusele suundunud noormehe ärevus ja all-out initsiatiiv silindritesse teisaldatud. Ülimõnusa ja täpse kastiga allavahetusel praksub summuti jätkuvalt kui Jaaniöö lõkketuli.

Suurim probleem i30 N puhul on tegelikult kaal. Poolteist tonni kuumpära nahas on ringrajal liiga palju. Ma pole küll Walter Röhl ega muusugune ralliäss, kuid kohati tundsin et kiirel-laial trassil on raske Hyundai täit potentsiaali välja tuua. Kurvilisel lõigul või tehnilisemal rajal avaldub Hyundai väärtus minumeelest kõige paremini. Rool on kümme kümnest – tegu on ülitäpse ja sportlikult närvilise roolisüsteemiga. Auto reageerib ka väiksemaile sõrmenipsule. Seega koostöös natuke suure massiga jätab Hyundai ülimalt teekülge liimituse mulje. Justkui oleks võimatu seda üle-või alajuhtida. Pidurid on oi-kui-teravad! Mul on esiveolistega kiirsõitu tehes komme kasutada vasaku jala piduritehnikat, mis omakorda tähendab enne kurvi lühemat ja järsemat aeglustustekonda. Hyundaiga oli see väga naturaalne ja tugev.


Hinnang tõuseb nagu spidomeetrinäit

Salongi üle ma nüüd niipalju tegelikult ei viriseks. Nüüdseks olen hot hatch maailmas saanud läbi viia piisavalt suure eksursiooni tõdemaks, et i30 N sisu on üpriski tugev ning otsekohene. Puuduvad liimist nagisevad jupid, kobisevad nupud ja muu analoogne. Plastik ei näe jah kõige “fancy’m” välja aga vähemalt ei hakka ma seda puudutades oma autovalikutes kahtlema.

Ma ei mõista miks ma hiljuti kirjutatud kuumpärade võrdluses i30 N viimasele kohale jätsin. Suvine kogemus tõstis mu arvamust autost meeltult. Kergelt tekkis isegi kihk endalegi üks selline soetada – kui see kütusekulu nii neetult suur poleks. Võrdluseks teised kiired luukpärad – Golf R, Cupra, Megane RS ja 308 GTi tarbivad märgatavalt vähem meie liigagi kallist kütust.

Seega, “suvine” sõit pööras pahupidi minu väljavaated i30 N suhtes. See on tõesti väga vahva auto – aasta lõpu poole võime vaadata millega aga i30 N Fastback hakkama saab.

Plussid: Sõiduomadused, Hääled, Välisdisain,

Miinused: Suur tühimass, liigne kütusekulu

Fotod: Karl Kirs

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

12 + eighteen =