Sõidame! koos

Let's Drive! together

Mariinest mudasse möllama – Subaru XV sõiduproov

Oli üks Subaru, mudelinimega XV. Algul ei uskunud ma temasse üldse. Kuid Subaru tuli, nägi ja läks kõigest läbi. Nii tõestas see jaapanlane end väga veenvalt. Aga alustame päris algusest. Läbi Veerenni Mariine Auto poole risteldes oli mul hulgaliselt kahtlusi. Varem sama põlvkonna XVga pikemalt pikemalt sõitnud kolleegilt sai kriitikat nii käigukast, kvaliteet kui üldine sõidutunnetus. Lisaks hiilis veel kuskil kuklas see autokogukonnas levinud crossoveri-stigma.

Eestlased ja Subaru on lahutamatud

Esimene pilk XV peale tuletab meelde, et tegemist on tõupuhta, kuid väga korralikult tõstetud Imprezaga. Disainiga läheb Subaru kindla peale välja, ei pinguta üle, samas vigu ka ei tee. Tänavapildis hakkavad nad silma alles siis, kui ise sama tõugu masinaga sõidad. Ning neid on tõesti pagana palju! Legend, et Eesti uue auto ostja on statistiliselt üks usinamaid Subaru soetajaid Euroopas, sai tõestuse.

Üks esimesi liigutusi autos oli muidugi oma muusika valimine. Tõesti, see ei saanuks lihtsamini käia. Meediasüsteem on uskumatult “jalad maas”. Konkreetsed funktsioonid, selged nupud, suurelt rohelise ja punasega “Yes” ja “No”. Vaid navist võis selle hinnaklassi autos puudust tunda. Lihtsus kajastub terves autos. Näiteks tagaluuk käib traditsiooniliselt käega, mitte ei kruvi end teokiirusel elektrimootoritega lahti. Üpris sportlik sisedisain koosneb muidugi heast hulgast plastdetailidest ning muust odavapoolsest materjalist, kuid kolleegi sõnul tundus kõik hulga tummisem kui varasemal versioonil.

Ergonoomika on Subaru sisemuses eeskujulik, kõik vajalik jääb käeulatusse. Puuteekraani asukoht allpool keskkonsoolil võib ju tunduda vanamoodne, kuid õigustab end täielikult. Ei teagi, miks see paljudel konkurentidel keset vaatevälja turritab.

Edukalt mülkasse ja tagasi

Esimene linnatiir andis päris hea ettekujutuse, millega sellel Subarul on kümnesse pandud ning millega sugugi mitte. Alustame viimasest. Niisiis, see käigukast… Variaatorkast on veider. Sageli üllatavad tema valikud pöörete arvu osas. Tihti jäi foori tagant lahkudes tunne, et pöörded enam 3000 pealt alla ei langegi. Kindlaks sai tõsiasi, et sellise käigukasti ning 1.6-liitrise vabalthingava mootoriga auto on mõeldud ainult väga rahulikuks kiirenduseks. Reaalajas kütusekulu näitamise pidin linnas üsna kiirelt välja lülitama. Selle hirmuäratavad näidud tuleb vist samuti käigukasti süüks ajada. Võib-olla olen tagurlane, kuid siiski kahju, et XVd Eesti turul manuaaliga ei pakuta.

Samas annavad roolitunnetus ja vedrustus selgelt aimu, et XV ehitati Impereza platvormile. Rool on täpselt õige raskusega, peaaegu sportliku tunnetusega ning juhib Subarut ka jäskudes kurvides laitmatult. Samas ei jäta see tavasõidul kunagi kohatult järsku või äkilist muljet. Suur roll on ka hästi balanseeritud vedrustusel, mis Tallinna tänavatel ja ka maastikul mõjub meeldivalt pehmena, kuid ei lase käänulisel teel kõrgel autol kuskile ära kalduda. Kirsiks tordil on aga kindlalt Subie nelikvedu.

Esiteks, see teeb auto suvistel maanteekiirustel ülimalt stabiilseks. Masin oleks justkui tee külge liimitud. Teiseks viib kohanduv AWD süsteem auto reaalselt kõigest läbi. X-mode, aeglustit asendav L-käigukastirežiim ja väga hea kliirens tulevad ka kõige hullemates olukordades appi. Muda, liiv, lumehang, isetekkeline krossirada, mülgastega mullatee Männiku metsas – see kõik on Subarule lapsemäng ning juhile tõeline lust. XVga peab vist küll kinnisilmi huupi sõitma, et see kuskile kinni keerata.

Subaru XV on kõige paremas mõttes puhtavereline crossover. Sõiduauto käepärasus ja sõidumugavus käsikäes tõelise maastikuvõimekusega. Viimastel aastatel esiveoliste triikraudade poolt üle ujutatud väikeste crossoverite segmendis on see tõeline sõõm värsket õhku. Igatahes täname Mariine Autot andmaks Subile võimaluse end tõestada!

Fotod: Karl Idasaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

13 − three =