Sõidame! koos

Let's Drive! together

Kurvipäevik 2: Hyundai i30 N Fastback & Lahemaa rahvuspark

Viimane kord tegin ma paarist põnevamast teelõigust ülevaate Lõuna-Eestis ning Volkswagen Passatiga. Seekord ma päris nii kaugele minna ei viitsinud ning proovisin leida lõunaosariikide vallatutele käänakutele asendust Tallinnale pisut lähemalt, valides ideaalseks kaaslaseks Hyundai i30 N Fastbacki.

Mis on muutunud?

Hyundai i30 N on minu kätes nüüdseks neljandat korda ning Fastback teist. Mida siis uus, kupeelikuma välimusega luukpära meile võrreldes tavalise mudeliga pakub? Noh, insenerid näppisid pisut esivedrustust, viisid selle paremini tasakaalu ja tegid adaptiivse veermiku natuke pehmemaks. Tulemuseks on vähem närviline, mugavam ent samaväärselt kiire või isegi kiirem i30 N.

Ma sattusin i30 N’ga Audrusse kevadel päris mitu korda ning mais toimunud pressipäeval saadud kogemuste põhjal võin tõdeda, et Fastback on tõepoolest parema juhitavusega auto. Kuigi muutused ei toimunud kosmilistel skaaladel, tundus auto suuremate radade jaoks palju paremini kohandatud. Ning kuna veermik on suts pehmem, talub i30 N ka tavalisi teid palju paremini.

Ülejäänu on valdavalt samaks jäänud, tegu on jätkuvalt disainišedöövriga, mida on mõõdukalt sportelementiga kostitatud ning mille hind on pakutava performance eest tegelikult üle mõistuse hea. Aga läheme ja sõidame?

Rehvid soojaks: Hara Tee

Kui Peterburi te-, vabandust, kohalik tankodroom oma närveraputava iseloomuga läbi saab, siis tuleb esmalt sõita 30 kilomeetrit Kuusalu poole. Maanteelt maha, silla alt läbi paremale ning viitade järgi Leesi suunas.

Enne kui kurvinirvaana pihta hakkab, saab nautida hetkel pisut tormiseid vaateid Kolga lahele ja Neeme poolsaartele. Pärast pausi vajutame N-režiimi sisse, teeme enamvähem poolsaare tipus järsu parempöörde ning anname kuuma. Hara Tee koosneb kahest sektsioonist, kuhu võib lustima jäädagi:

Esimene trass viib Leesist Loksale ning mõõdukalt looklev, paljude pimedate kurvidega, üsna kitsas ning piirab temperamentse sõidu puhul kiiruse kolmandale ja haruharva ka neljandale käigule. Fastbacki veermik on N-režiimis üsna jäik, seega vananenud teekate annab aeg ajalt tunda ning raske ja hüdraulilise olekuga rool raputab sõrmi. Kui sa naudid vanakooli sõidutunnetust ning täielik lödikäpp pole, siis ei valmista Hyundai suguse elaja taltsutamine “künklikumal” teekatel mingit probleemi.

Teine trass hakkab aga poole Hara tee pealt, lühidalt pärast ühte väikest parkimisplatsi. Teeots on üsna peidetud, seega adrenaliinihoos võib sellest mööda sõita nagu suvalisest postist. Iseloomult on see nagu Hara aga kompressitud, tee on jätkuvalt kitsas, ent pakub kordades rohkem “hüpekaid”, avatumaid kurve ning ühte väga tehnilist ja lahedat sik-sak sektsiooni. Ma julgen isegi väita, et see on lõbusam kui Hara ise?

Kuna poolsaare lõpus asub vana Nõukogudeaegne allveelaevabaas ning kant ise on täidetud suvilate ja matkaradadega, on teatud kellaaegadel seal ka täitsa elavat liiklust. Seega mõistagi, kui te peaks sinna satuma, siis austage ohutust ning kohalikke heaaolu – hoon responsibly! Ning kas ma mainisin – kurvide ääres haigutavad päris pirakad kivid, kuhu otsa ma väga satuda ei soovita!

Loksa merevaated & Võsu Kalifaat

Hara suubub pisikeses Loksa linnas, kuhu jõudes tuleb kalmistuäärselt ristimikult pöörata vasakule ning asula rahulikult läbida. Endisest sõjaväebaasist möödudes algab aga mereäärsete vaadete keskel looklev ilusate teede assortii, mis sobib oma kaunite vaadete tõttu pigem kiiremaks kruiisiks kui vihaseks klotsitallumiseks.

Sarnaselt Harale, on ka Pärispeal üks väiksem ühendav tee, mis on sisuliselt lõbusam kui kogu muu poolsaar kokku. Kuna järgmiseks sihtkohaks on Käsmu, on seatläbi minek suisa kohustulik.

Teekate on pisut parem ning sirgeid samuti rohkem, mistõttu sain ma Hyundai kaheliitrise turbomootorit natuke paremini nautuida. 202 kilovatti pole teab mis palju, ent kärtsuv-paukuv-mürtsuv summuti ning ülilineaarne vastus muudavad Korea arusaama kuumpärast palju tagasiandvamaks ja lõbusamaks kogemuseks kui näiteks Civic Type-R, mille hääl sarnaneb tolmuimejaga.

Kui Pärispea ümbrusele on tiir või kaks peale tehtud, võib külastada ka Eesti kõige põhjapoolsemat tippu Purekarri neemel või nautida kunsti Viinistu kunstimuuseumis.

Loksa läbitud, hakkab Lahemaa ekspeditsiooni viimane vaatus. Kui Käsmu meremuuseum sind ei eruta, siis Võsule suunduvalt teelt kõrvale põigata pole mõtet. Rannafestival on läbi, aga Võsu on mu meelest ka sellisel sombusel ja masendaval aastaajal ilus kohta mida läbida. Muidugi, Viie Miinust mängimine võib paljudele vastuoksa olla, ent Võsu Kalifaat salongis kõlamas tundus seal üsna loogiline.

Pärast Võsu mereäärt sõites hakkavad kurvid mõneks ajaks otsa saama. Ilm läks samuti pimedaks, võinoh, see polnud õieti valgeks läinudki ning pidin seetõttu kaamera püssi kombel nurka viskama ja teid pimedas avastama. Vaid Vergi sadamasse jõudes tervitab sõitjat kitsas ja kurviline sektsioon, mis kestab umbes 6-7 kilomeetrit ning lõppeb Vihulas.

Hyundai i30 N Fastback sai Lahemaa imelistel teedel suurepäraselt hakkama. Juhitavus karmimatel teedel on paranenud, mootor toob jätkuvalt naeratuse näole ning vanakoolilik sõidukogemus hoiab minusugustes bensiinipeades veel uute autode osas lootusetuld põlemas. Ainsaks veaks tooksin kütusekulu, mis on kihutades kordades suurem kui konkurentidel.

Poolesajast tänavu proovitud autost on i30 N üks kolmest, mida ma oleksin nõus sajaprotsendiliselt omama. Teised kaks on Mazda 6 ning uus Toyota Supra. Aga nüüd tuleb vist valget aega oodata, sest halli ja sombuse pimedaga ringi sõita on ikka tõesti masendav.

I30 N Fastback

Head: Paranenud juhitavus, emotsioon, ägedam disain, hea hind

Vead: Kütusekulu kiirsõidul halvem kui konkurentidel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

twenty − 9 =