Sõidame! koos

Let's Drive! together

Insignia GSi: Tänapäeva sinikrae-kangelane

Autoajakirjanikuna jaguneb aeg-ajalt minu uue auto testiperiood kaheks: Esmalt keeran mõne sõiduki rooli ja arvustan seda, teisalt proovin oma sõpradele seletada, et 2019. aasta autotööstus ei ole sama mis 1999. autotööstus. Eriti juhtub seda Opeli, KIA või Hyundaiga ringi vurades.

Eestlastel on Opeliga mingisugune kala mida ma täpselt pole kunagi mõistnud. Väike tutvustav ring uue “sooja” Opeliga suutis nii mõnegi suu lukku panna.

Insignia GSi on Opeli mudelivaliku kõige sportlikum mudel. OPC-tasemele ta päris ei küündi, ent pakub kuldset keskteed mugava igapäeva auto ning sportlikuma tunnetuse vahel. GSi märk vana ja auväärne – enne OPC diviisi avamist kandsid seda sellised kuulsad Rüsselheimi raketid nagu näiteks Manta ja Kadett. Aga kas uus Insignia väärib seda märki? Kindlasti.

Piiritu pidamine, vale kütus

GSi mootoriks on kaheliitrine turbodiisel kogupauguga 154 kilovatti. Sama jõuallikat kasutas ka eelmisel aastal proovitud Insignia Cross Tourer 4X4. Iseloomult pole see mootor nüüd kõige ahhetamapanev, ent sooritus on siiski kiiduväärt. Jõud tuleb diislile omaselt üsna kiiresti taha ning lühikeste käikude abil on kiirendustõmme üsna lineaarne. Paljud sportlikud diislid seevastu väljendavad oma atleetlikust nn kickdown-kaelanõks kiirendusega, mis lõpupöörete poole hajub. Opeliga on risti vastupidi. Ma vinguksin jälle automaatkasti üle, mis kipub rapsima ning end suvaliselt vahel manuaalrežiimi lükkama. Seega, mootor on asjalik, aga ma ei saa üle ega ümber tundest, et Insignia kapoti all peaks tuksuma mõni käravam “bensukas”. Traktoriklõbin gaasivajutusel ei taha üldse ühtida läikivate GSi märkidega salongis.

Käisime Opeliga nii Tabasalu kardirajal kui ka B-teedel aega veetmas. Esimese puhul olime tegelikult väga šokeeritud – 1744 kg kaaluv pika teljevahega Leviaatan suutis “Tabsi” mahapöördeid ja kitsaid kurve võtta hämmastava nõtkusega, saades ajaks 47,4 sekundit. Ja kogu selle sõitmise juures on salong pidevalt vaikne, rahulik ja vaoshoitud, mis tundub kiirsõidul pisut võõrastav. Nelikveoga võib igaljuhul rahul olla.

Kurvilised teed on Insignia jaoks pealava. Veermik on jäik, Michelini kingad jalas lõputu pidamisega ning roolitunnetus suisa ideaalne – natuke elutu, ent autotunnetus on viis punkti viiest. GSi oli Vaidatagustel käänakutel nagu elektrirööbastel sõitev puldiauto. Ergonoomika osas jääb puudu vaid gabariiditunnetusest, millest ma süüdistan istmeid, puhtalt seetõttu et varasemate Insigniadega mul probleeme pole olnud.

Ka mitte-Opelimeestele meeldib!

Insignia disainerid on maha saanud tõelise šedöövriga. Tal pole säärast rafineeritust ja nn “classi”, mida omab kolleegi poolt äsja proovitud Volvo S60, ent voolujooneline kupeelik kerekuju, ülbe pardisaba-spoiler, Brembo sadulad 20” valuvelgede alt kavalalt välja piilumas ning OPC-disainielemendid panevad ikka järgi vaatama küll. GSi on toores ja jamavaba – kõik mis on küljes, on funktsionalne. Kulla-karraga ehtimist ei ole, isegi summutiotsad on reaalsed (uute autode puhul haruldus!).

Seest eristub GSi D-kujulise sportrooli, ulmefilmi-välimusega ülimugavate korvistmete ja läikiva käigukanginupuga. Carbon-plastikud on ka siin ja seal. Võttes peale nii mõnegi põlise Volkswageni või Lexuse mehe, sai Opel osaks peanoogutustele ja pöidla viskamisele. Polegi ju nii hull, väga hea on!

Aga kas sellest heast piisab….?

Kui samas hinnasklassis lasevad mootorid pöördesse sellised sõidunaudingu veteranid nagu Mazda 6 ja Talisman? Saksa konkurentidest Passat nii head roolitunnetust näiteks ei paku ja prantslaste 508 takerdub puise käiguosa taha. Mazda puhul on enamvähem kõik paigas, Renault pakub nelikroolimist ja vurtsakat 1.8 turbomootorit ning hinnad varieeruvad kõigil 35 000-40 000 euro ringis. S60 on samuti hea, ent maksab pisut rohkem.

Piisab. Tegu on kõigil kolmel juhul vägagi võimekate “soojade” sedaanidega ning parima selgitamiseks tuleb ilmselt hakata subjektiivselt auto omadusi lahkama – kellele meeldib viimistlus, kellele suurem pakiruum, kellele margi ajalugu jne. Minul on igaljuhul heameel, et sedaanide hingevaakuv segment sai juurde ühe vahva masina!

Head: Väga täpne rool, rohke pidamine ning talitsetavus. Disain on kütkestav ning ergonoomika tasemel. Varustus teeb paljudele silmad ette.

Vead: Käigukast rapsib palju, diisliklõbin ei käi GSi märgiga väga kokku.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

twelve − 3 =